Siia ilma sisse nii sina,
sõber, sündisid.
Rahu leidmaks vaikuses
Heitled raskelt eneses,
tormates sel teel.
Tormiööde tuttav piin mõtted vangistanud siin.
Valu vappub südames. Noor ja murdumatu mees
otsimas tõtt veel.
Ja su tundel katkeb piir. Ta kui märatsev laviin
ainsast karjest vaikuses alla tormab mägedest,
pühkides kõik teelt.
Lööb ja lõppeb, peatub siis. Lõppeb valu, lõppeb piin.
Raev sul raugeb vaikusse, vaibub väsind nukruseks,
peatudes sel teel.
Karjuvkõrge pilvepiir
vajub raskelt pääle siis.
Nõuad puhtust ulgudes.
Lämbud ilmas tolmuses,
ohates vaid veel.
